Tuesday, August 9, 2011

Riia- Milaano



Ma alustan nüüd täiesti algusest. Paljud on küsinud, et miks just Itaalia..ma ei teagi. Me vist vaatasime lennupileteid ja Milaanosse olid sel hetkel odavad piletid ja kuulge, Milaano, see ju kõlab hästi, või mis? Ma annan väikese vihje ka: kui te tahate normaalse hinnaga lennupileteid saada, siis vaadake www.bookinghouse.ee ja kui te võtate ülevalt " Mine lendama" siis seal on kõige populaarsemad pakkumised eriti mõnna hinnaga, niiet, kui huvi on reisima minna, minge ja uurige:) Niisiis.Tegelikult vedas meil juba lennujaamast alates. Meil oli lubatud võtta lennukisse pagas, mis võis kaaluda 5 kg, meie kohvrid kaalusid aga kumbki peaaegu 14kg:D Aga kuna Liina tegi online broneeringu ära, saime eriti lihtsalt ja ei pidanudki juurde maksma midagi:) See oli muide esimene kord, kui ma suure lennukiga sõitsin, ägedus kuubis, vaade pilvedesse on meeeletult ilus lihtsalt.. Kui me lõpuks kohale jõudsime, ootas buss meid lennuki juures, et me kõik mööda lennuvälja töllerdama ei läheks:D Lennujaamast kesklinna saada oli lihtne, aga kesklinnast Hotelli juurde saada oli..ütleme nii, et kui me taksot poleks võtnud, siis me otsiks vist siiani seda kohta:D Hotell ise oli armas, saime rõduga toa ka, niiet eriti äge vaade oli:) Kõige mõnusam Itaalia juures ongi see, et kui inimestele pisikenegi rõdu olemas, siis on see totaalselt täidetud lilledega, rohelusest ei saa neil kunagi küllalt:) Me leidsime endale lemmiku tänava ka: Via paolo sarpi, see oli vist hiinakate tänav, ülilahe:) Seal käisime esimest korda Hiina restos ka, sellest ajast saati on mu lemmikuks toiduks nuudlid:D Meil vedas tegelikult hullult, sest me jalutasime mööda linna ringi ja lõpuks otsustasime veidi puhata Sempione pargis, kui meie juurde tuli üks noormees, kes oli tegelikult pärit Maroccost. Ta näitas meile linna ja viis meid kuhugi tänavale, mis oli paksult inimesi täis ja seal oli tõepoolest vähemalt 50 erinevat baari/kohvikut. Tegelikult oli seal jõgi? ja kahel pool ääres tänavad. Kui ta poleks meid sinna viinud, poleks me sinna ise ka eales sattunud. Kui me hakkasime tagasi minema, hüppasime korra mäkist ka läbi. Me olime seal sees vaevu 3 minutit aga üks töötajatest suutis selle aja jooksul mu numbrit küsida:D Ma pidin talle pettumuse valmistama ja ütlema, et ma pole Itaaliast pärit:D fun:D Kokku olimegi Milaanos 3 päeva, selle aja jooksul suutsin ma taaskord Itaalia keelt armastama hakata:) Itaalia on tõesti koht, kuhu minna;)

Monday, August 8, 2011

London-Arbroath

Taaskord, London on super, sinna lähen ma kindlasti tagasi, nii palju jäi veel nägemata ja mul on kindel mõte minna Londonis kinno ka, ei teagi miks. Aga nagu te juba aru olete saanud, et kui ma midagi pähe võtan, siis pean ma selle teoks ka tegema;)
Õnneks pääsesime seekord isegi 13 tunniga ühest  kohast teise, sõit polnud nii masendav ka kui Benidormi-Prantsusmaa oma, istmed olid ka mugavamad:D Enamuse reisist, ilmselgelt, magasime maha. Manchester oli nagu zombieland, ainult bussipeatuses oli 3 inimest:D Mingi hetk ärkasin ma üles, sest Kings And Queens kajas mu kõrvus. Tegin silmad lahti ja oh..see vaatepilt..Kõrged, kõrged rohelised mäed, lambad rohtu nosimas ja päike pilve tagant piilumas..amazing.. Ilmselgelt oli ka lugu selleks hetkeks õige, võimas;) Glasgow'd nägime ka veidi, kaugelt paistis ainult tuledemeri, imeline vaade. Linn ise oli ka armas:) Nüüd läheb huvitavamaks! Umbes poole ühest jõudsime Dundee'sse, aga kuna me olime siin esimest korda, ei teadnud me, et see meie peatus on. Noh, buss sõitis siis edasi. Minut pärast seda kui buss sõitma hakkas, läksin küsima, et mis peatus see oli. Vastas siis, et Dundee. Okei, aga kus siis järgmine on? Aberdeenis, oli vastuseks( Aberdeen on Dundeest kuskil 100km kaugusel) Okei, ütlesin, et palun lase meid siis kuskil bussipeatuses välja, et me ei kuulnud mis peatus oli, me magasime. No ja sellest hetkeks edasi oli üks suur sõda. Vend lihtsalt ütles, et teda ei huvita, Aberdeenis saate maha. Katsu sa sellise inimesega rahulikult rääkida, eks. Lõpuks, pärast seda, kui olin talle 5 minutit rahulikult seletanud, et meil pole Aberdeenis kuhugi minna ja ta ikka ei kuulanud, küsisin ma ta käest "are you fucking kidding me!?"(selliste inimestega ei saa normaalselt suhelda) ja vat selle peale ta reageeris siis. Jättis bussi seisma lõpuks. Meil olid all ka kohvrid. Seal oli täiesti kottpime ja me leidsime minu kohvri üles. Aga teate, Liina oma sõitis Aberdeeni edasi, sest bussijuht ütles, et ta on 35 minutit juba hiljaks jäänud ja teda ei huvita. Armas suhtumine, eks? Kuna täna meie kõnedele ei vastatud, helistame homme uuesti ja uurime asja. Kohvri saame kindlasti kätte aga sellise bussijuhi võiks nad lihtsalt töölt lahti lasta.
Tänasest päevast siis nii palju, et magasime poole kaheni ja siis olime mõttetud kella viieni, sest siis läksime arsti juurde. Üks eesti naine vajas tõlki ja ma olin meeleldi valmis arstile tõlkima:D Tore arst oli õnneks:) Homme magame ka kindlasti kella üheni ja siis asume kohvrijahile:)

Saturday, August 6, 2011

Šotimaale

Ma kohe pean enda blogi alustama kõige ägedama koha pealt. Nagu te teate(vähemalt osad teist), et me saime Šotimaale tööd, jõulukingituste pakkijateks, mis on siiani mu meelest kõige ägedam töö maailmas, mida teha saab. Niisiis, sellega seoses. Liina ema helistas, kui me Prantsusmaal olime ja ütles, et tal on Šotimaal sõbranna, oh, me olime üliõnnelikud. Mõte sellest, et meil on tuttavad ees, oli super. Aga me ei teadnud veel, kus ta elab, Šotimaa on ju suur ja lai. Meie töökoht asub aga Arbroathis, Dundee lähedal, taaskord vägagi mere lähedal( meid kohe tõmbab vee poole:D ). Täna hommikul helistas see naine meile ja küsis millal me siis lähme. Homme hommikul juba, muide;) Londonit ei jõua ma siinkohal ära kiita. Ma olen alati tahtnud siia tulla ja tõesti, ausõna, sõbrad, olge ettevaatlikud sellega, mida te soovite, sest kõik see, mida ma kunagi soovinud olen, on mul käega katsuda, sõna otseses mõttes. Ma tõepoolest elan nii, nagu ma alati olen tahtnud: iga nädal uues riigis(samuti sõna otseses mõttes), näen erinevaid inimesi iga päev, saan uusi kogemusi ja teadmine, et ma saan endaga hakkama olles kodust nii kaugel, seda peaks kõik vähemalt korra elus kogema, trust me, you'll love it:) Aga kuhu ma pooleli jäingi..ahjaa.. Ljuba helistas täna. Sealt edasi hakkasid tulema suuuuuuuuuuuured üllatused. Ta küsis kuhu me tööle lähme. Ütlesime, et Dundee lähedale aga tema küsis kohe otsa:" Arbroathi, eks? Ma elan ka seal." Nii vägev! Aga teate, kui me teada saime, et tema mees töötab samas kohas, kuhu me tööle lähme, ausalt, üllatunud olekust oli asi kaugel, me olime..kõik need head omadussõnad, mis teile just nüüd pähe kargavad, seda me olimegi. Aga oodake, saate veel uudiseid! Kui me teada saime, et ta on meie ÜLEMUS( nüüd kujutage multikatest ette nägu, kus tegelane ehmatab ja silmamunad hüppavad silmakoobastest välja, jap, sellised olid meie näod) ja, et me saame nende juures elada ja terve teine korrus on meie päralt( muidu me oleks pidanud elama karavanides ja maksma 63 euri nädalas) siis tahtis lihtsalt süda suurest õnnest seisma jääda. Jah, ausõna, me oleme ise täpselt samamoodi üllatunud ja õnnelikud ja rahul ja..sõnatud(te ju teate, et see on minu puhul peaaegu võimatu, et mul sõnad otsa saavad:D:D) Kõik on lihtsalt nii super:) Ma postitan varsti ülejäänud seikluste kohta ka, need on mul peaaegu kirjas juba;)  Seni aga, kuulmiseni, kullakesed:)